printVäike portsjon körti

See pühakiri pärineb "Dzatakamalast" ja on heaks näiteks annetamise tähtsuse ja sellest tulenevate heade karmaliste tagajärgede kohta:

 

VÄIKE PORTSJON KÖRTI
Iga kingitus, mis tuleb südamest
ning antakse väärilisele saajale,
kannab suurepärast vilja.
Kasu on igast sedalaadi kingitusest,
ükskõik, kui väike see ka poleks.

 

Kunagi ammu, kui Buddha oli alles pühak, elas ta võimsa Kosala riigi kuningana. Tal oli rikkalikult kuninglikke voorusi nagu energilisus, otsustusvõime, suursugusus ja jõud. Siiski ületas üks omadus kõiki teisi - nimelt oli ta tohutult edukas. Selle omaduse kõrval lõid tema muud voorused veel kirkamalt särama, nagu kasvab kuupaiste hiilgus, kui jõuab kätte sügis.

Õnn püsis tal alati kannul nagu armastaja, hüljates ta vaenlased ning toetades tema poolehoidjaid. Õiglus ei lubanud kuningal ühelegi elusolendile kurja teha, kuid õnn tingis tema vastaste kehva käekäigu, olgugi et ta ise keeldus neid rõhumast.

Ühel päeval juhtus, et kuningale meenus üks tema eelmistest eludest, mis liigutas teda sügavalt. Selle mälestuse tõttu suurendas ta annetuste hulka, mida oli harjunud jagama ðraamanatele, braahmanitele, vaestele, viletsatele ning abitutele, sest andmine on õnne alus ja põhjus. Ta püüdis käituda paremini kui iial enne; ta järgis täpsemalt kui iial enne pühadel päevadel ette nähtud piiranguid.

Kuningas soovis kõigest hingest rahvale selgitada, milline jõud peitub heategudes. Seepärast kuulutas ta iga päev nii koosolekusaalis kui ka oma lossi siseruumides sama sõnumit. Sõnad, mida kuningas kuuldavale tõi, tõusid otse tema südamest ja kõlasid järgmiselt:

"Buddhade vastu avaldatud austus ei kanna iialgi tühist vilja, sõltumata sellest, kui väikesena see tegu näib. Nii on varemgi öeldud, kuid nüüd võite te näha nende sõnade tõestust. Vaadake enda ümber ja nähke, kui rikkalikult on tasutud väikese kördiportsjoni eest, mis oli lihtne, kuiv ja soolata!

Minu vägev sõjavägi oma toredate vankrite, võimsate hobuste ja metsikute elevantidega, minu piiritu rikkus, hea õnn, võim maa üle, minu üllas naine - see kõik on tasu vooruse eest, väikese kördiportsjoni eest!"

Kuigi kuningas kordas neid sõnu iga päev, ei söandanud keegi - ei ministrid, ei väärikaimad vanade braahmanite seas, ega ka tähtsaimad linnakodanikud - küsida, mida valitseja jutt õieti tähendab, ehkki neid vaevas uudishimu.

Lõpuks äratas jutt, mida kuningas pidevalt kordas, ka kuninganna uudishimu. Otsustanud abikaasat küsitleda, tegigi ta seda kord vastuvõtu ajal:

"Mu isand, viimasel ajal kordad sa nii ööl kui päeval juttu väikesest kördiportsjonist. Sa räägid nii siira kirglikkusega, et see äratab minus imestust. Kindlasti pole siin tegemist mõne saladusega, sest sa oled kõnelenud avalikult. Kahtlemata on su sõnad mõeldud rahvale teadmiseks. Palun alandlikult, et sa ütleksid, mida su jutt tähendab, kui ma tohin seda kuulda."

Kuningas vaatas oma kaasat, pilk tulvil armastust. Ta lausus naeratades: "Sa pole ainus, keda huvitavad mu sõnade tähendus ja põhjus. Kõik ametnikud, kuninganna ja linnarahvas tunnevad hämmeldust ning uudishimu. Kuulake siis mind:

Ma ei tea, miks, kuid korraga meenus mulle üks minu eelmine elu sama loomulikult, nagu toimub sügavast unest ärkamine. Tookord elasin ma sellessamas linnas teenrina. Olin aus ning usaldusväärne, kuid minu elu oli masendav, sest pidin töötama inimeste heaks, kelle suurus peitus vaid nende rikkuses. Kõik minu päevad olid täis ränka tööd, põlgust ja kurbust. Kogu aeg pingutasin ma, et pidada ülal peret, ja kartsin alatasa, et ei suuda neid ära toita.

Ühel päeval kohtasin ma nelja munka, kes palusid almust. Nad olid oma meeltest võitu saanud ja neist kiirgas erakuõndsust. Mu süda sulas neid nähes, otsekui olnuksin ma nende õpilane; kummardasin munkade ees ja palusin neil minu majja astuda.

Siis pakkusin neile, mida mul anda oli - väikese portsjoni körti. Ning sellest tillukesest võrsest on kasvanud võimas puu, mille hiilguse tõttu on teiste valitsejate säravad kroonikalliskivid nagu tolm minu jalge ees.

Just sellest ma mõtlesingi, kui laususin neid sõnu, mu kuninganna. Ühtlasi on see ka põhjuseks, miks vooruslikud teod ja vaimulikega suhtlemine mulle säärast rõõmu valmistavad."

Kuninganna nägu lõi üllatusest ja rõõmust särama. Ta vaatas kuningat lugupidavalt ning ütles: "Nüüd mõistan ma, Suur Kuningas, miks sa vooruslikkusele nii palju tähelepanu pöörad - sa oled ju ise näinud, millist vilja see kannab. Sel põhjusel püüadki sa hoida oma alamaid, nagu isa hoiab oma lapsi, vältides alati kurja ning pürgides headuse poole.

Täna suurendab heldus sinu hiilgust nii, et sinu võistlejad on kuulekalt valmis su tahtele alluma. Jää igavesti õiglaseks valitsejaks ja ulatugu su võimupiirid siit kuni maailma tuulise servani, mida piirab ookean."

Kuningas vastas: "Ma püüan alati näidata teed vabanemisele, sest olen mõistnud, milliste imedeni see viib. Kuidas võiksingi olla ihne, mu kuninganna, kui olen saanud tasu helduse eest? Nüüd aga hakkavad inimesed pärast selle loo kuulmist kõikjal andmisest lugu pidama."

Heitnud abikaasale armastava pilgu, märkas kuningas, et tema naist ümbritses peaaegu pühapaistele sarnanev hiilgus. "Sa särad oma saatjate keskel nagu noorkuu tähtede seas. Milline vooruslik tegu seda põhjustab?"

Kuninganna vastas: "Mu isand, ka mulle meenus üks pilt eelmisest elust. Ma mäletan seda ähmaselt nagu mingit lapsepõlve sündmust. Tookord olin ma ori, kes andis oma toiduportsjoni ülejäägi ühele pühale mungale ning uinus seejärel. Ja mulle näib, justkui oleksin ma alles siinsamas üles ärganud.

Tänu sellele õigele teole said sina minu isandaks ja kaitsjaks ning ma võin koos ülejäänud maailmaga sinust rõõmu tunda. Täpselt samu sõnu, mida sa ütlesid - "Mitte ükski annetus pole väike, kui see antakse rüvetamata hingega inimesele"- just neid sõnu lausus ka see munk."

Kuulajaskond oli rabatud. Kuulnud vooruslikkuse imelistest viljadest, valdas neid sügav lugupidamine õilsate tegude vastu. Seda märganud kuningas ütles neile: "Kas võiks veel keegi hoiduda heldusest ja õigest käitumisviisist, olles näinud, et ükskõik kui väike heategu saab hiilgavalt tasutud? Selge, et inimene, kes rikkusest hoolimata keeldub heategevusest, kuna ta mõistmist tumestab ihnsus, pole ainsagi mõtte vääriline.

Lõpuks tuleb ju rikkusest niikuinii lahkuda, nii et sellest pole vähimatki kasu. Aga kui oma varast õigel viisil loobuda, võib saavutada kõike head. Palju tulutoovat - õnn, hea nimi ja nii edasi - põhineb tõesti andmisel. Kes võiks seda teades isekalt käituda?

Heldus on nagu võrratu aare. Ükski varas ei saa seda varastada, tuli ega vesi ei saa seda hävitada, ühelgi kuningal pole selle üle võimu. Heldus puhastab meele isekusest ning ahnusest, leevendades väsimust, mida tunneme eluteel. See on nagu meie parim ja lähim sõber, kes pakub alati rõõmu ning lohutust.

Tänu heldusele võid sa saada kõike, mida iganes soovida oskad: vara ning võimu, kauni keha või taevase palee. Kes tahaks siis andmisest hoiduda?

Heldust on nimetatud vara väärtuseks, võimu tuumaks ja teeks õndsuse juurde. Isegi nõdrameelse poolt antud riideräbalad on väärt kingitus."

Juuresolijad kuulasid valitseja kõnet aupaklikult. Sellest hetkest alates olid nad kõik valmis heldemalt annetusi jagama.

Käesolevast loost on näha, kuidas südamest tulevad ning väärilisele vastuvõtjale antud kingitused kannavad vilja - ükski sedalaadi and pole tühine. Seepärast, kui keegi annetab pühale munkade kogudusele - Sanghale, mille liikmed külvavad enda ümber vooruslikkust, võib ta saada ülimalt õilsaks, või jõuda koguni pühaku seisundini. Neile võib osaks saada ka eelnimetatust palju suurem tasu.