Kuressaares põletati naiseks maskeeritud siga

Autor: Marika Mägi, Arheoloog
14. august 1999

Eesti viikingiajast, 9.–11. sajandist, on meil teateid põhiliselt vaid arheoloogiliste leidude põhjal. Neist omakorda suurem enamus on kogutud läbi kaevatud kivikalmetest. Tolleaegse ettekujutuse järgi jätkus elu pärast surma sarnaselt eluaegsele, seega pidi surnuile teispoolsuses vajaminev juba hauda kaasa antama. Arheoloogidele on see õnneks, kuna hauapanustest pärineb enamik meie nappi infot viikingiaegse elu-olu kohta.

Viikingiaegses Eestis surnuid reeglina põletati, alles 10. sajandi lõpupoolel hakati maa idaosas inimesi matma ka eelnevalt põletamata. Surnu asetati täies pidurõivais ja ehteis tuleriidale, samasse kõrvale paigutati panused: tööriistad, relvad, söök-jook, mõnikord ka koer või muud kaasa ohverdatud loomad. Peale tuleriida mahapõlemist korjati luud ja sulanud esemekatked savipotti kokku ning maeti eemale rajatud kivikalmesse. Kivikalme võis kujutada enesest lihtsat kivikuhja või kividega kaetud ala, Saaremaal oli see aga sageli seest väiksemate kividega täidetud kiviring – niinimetatud kiviringkalme.

Põletusmatused sarnastesse kivikalmetesse polnud levinud mitte üksnes Eestis, vaid ka naabermaades, eeskätt Soomes ja Rootsis. Suures osas sarnased olid ka esemed, mis surnutele kaasa anti, eriti meeste relvad ja ehted. Seega võib matmiskommete põhjal väita, et Saaremaa ja Lääne-Eesti, aga ka ülejäänud osa maast, kuulusid viikingiajal ühtsesse kultuuriruumi Skandinaavia ning Soomega. Kuna tähtsamad kaubateed läänest itta kulgesid läbi siinse ala, pole selles ka midagi üllatavat.

Põletusmatused Saaremaal

Viimastel aastatel on viikingiaegseid kivikalmeid kaevatud Saaremaal Piilas, mis viisid mitmetele uutele mõtetele omaaegsete rituaalide kohta. Näiteks sai selgeks, et mitte üksnes esemeid endid pole kas enne või pärast tuleriidale asetamist tahtlikult rikutud – arvatavasti rituaalselt surmatud – vaid ka kalmesse toodud tuleriida jäänustega savipott on lõhutud, ilmselt vastu maad puruks visatud. Mingit hauda või auku taoliste matuste jaoks kaevatud ei ole, säilmed on lihtsalt kaetud õhukese kivikihiga. Kõikides kalmetes leidus veel teistegi, harilikult lihtsamate ning samuti puruks visatud savinõude kilde. Võib arvata, et nendega oli ohverdatud surnuile kaasa meie ajani mitte säilinud materjali, näiteks sööki ja jooki või, Setumaa etnograafilistele paralleelidele tuginedes, oli kalme peal purustatud pott surnupesuveega.

Kivikalmesse ei toodud kõiki tuleriidast säilinud luid ja esemeid. Mõnest matusest võib leida vaid 2-3 grammi põlenud luukilde, kuigi enamasti saadakse neid mõnekümne grammi ringis. On matuseid, kust on leitud mitu korda rohkem koera luid, kui inimese omi. Kuna Eestis asetati tuleriidalt kogutud jäänused savipotti, seadis omad piirid ka selle suurus – enamasti on tegemist üsna väikeste kausikestega. Suuremaid esemeid, näiteks vikateid, nuge, odaotsi ja muud, leitaksegi sageli luukildudest veidi eemal, tihti kalme müürikivide vahelt. Ilmselt torgati need sinna matuserituaalide käigus, mille täpsem toiming jääb ilmselt alatiseks saladuseks.

Eksperimentaalne seamatus

Eestis on kaevatud välja sadakond viikingiaegset põletusmatust, nüüd oli eesmärgiks jälgida, kas meie ettekujutus luude ja esemete jõudmisest kivikalmesse vastab tegelikkusele ja teada saada, mis toimub surnutele kaasa antud esemetega põletamise käigus.

Esemekatked, mida arheoloogid leiavad kaevamistel, tunduvad sageli olevat erinevalt sulanud, samuti on jäänud ebaselgeks, kui suur osa neist oli tahtlikult rikutud ning kui palju on seda teinud tuli. Pidades silmas näiteks liivlaste samaaegseid põletamata matuseid, kuhu surnutele oli kaasa antud ka palju luust ja hõbedast esemeid ning klaashelmeid, tekkis küsimus, kui palju taolisest kergesti põlevast materjalist üldse võis säilida.

Kuna naistele reeglina anti teispoolsusesse kaasa rohkem ehteid kui meestele – kuigi ka mehed kandsid viikingiajal rohkesti ehteid – otsustasime eksperimenteerida naisematusega. Sea valisime põletamiseks kui inimesele anatoomiliselt kõige sarnasema looma. Korjus põleb nagu tuleriidaks laotud puudki ning mõjutab seega põlemistemperatuuri.
Kuressaares põletatud "naisele" andsime kaasa 11. sajandi emanda uhkeimad ehted – pronksist mitmerealiste kettidega rinnakee, laia saaremaapärase käevõru, hõbedast pandla ning mõned klaashelmed. Rinnakee ja käevõru lõime enne tuleriidale asetamist kirvega kõveraks. Lisaks muule sai "surnu" jalutsisse asetatud väike viikingiaegseil meetodeil valmistatud savipott.

Mida me teada saime

Järgmise päeva hommikuks oli selge, et siga koos kõigi panuste ja tuleriidaga oli täielikult ära põlenud. Seast olid jäänud järele vaid valged tugevasti kaltsineerunud luud, mis üles korjamisel kippusid kergesti sõrmede vahel tolmuks pudenema. Eesti kalmetele tüüpilisesse savipotti mahtus neist vaid tühine hulk. Kokku surumisel oleks enamikust luudest jäänud järele vaid peenike, arheoloogilistel kaevamistel täiesti eristamatu tolm, mis annab vastuse küsimusele, miks osadest kalmetest on leitud niivõrd vähe luid.

Savipotti ei mahtunud ka suur osa esemeid, näiteks rinnakeed kinnitanud ehtenõelad. Ja tõepoolest – kalmetest leitakse rohkem ketikatkeid kui neid kinnitanud nõelu. Üllatuslikult tugevasti oli just nõeltega võrreldes, sulanud ära käevõru, millest oli õigupoolest säilinud vaid üks serv praktiliselt eristamatu mustriga. Täielikult oli haihtunud hõbepannal ning ka klaashelmestest leidsime tuha seest vaid ühe moondunud tükikese. Arvestades ülejäänud luude põlemisastet, poleks tõenäoliselt olnud säilinud ka luuesemed, näiteks kammid, mis osades naabermaades on olnud surnutel tavapäraseks panuseks.

Kuigi päris viikingiaegseist põletusmatustega kalmetest on leitud väga tugevasti põlenud luid nagu meie eksperimendis, on osa kalmete luudest ka siiski selgelt vähem põlenud. Võib arvata, et tuleriida põlemine sõltus tegelikkuses paljudest asjaoludest, alates võimalikust vihmast, tugevast tuulest või märgadest puudest.

Korjanud tuleriida kohalt kokku teatud osa luid ja sulanud ehtekatkeid, viisime need savinõuga tulevase kalme kohale ning lõime poti seal vastu maad puruks. Laiali lennanud potikillud paiknesid just sama hõredalt, nagu me neid leiame kivikalmeist, mistõttu võib arvata et nii tegelikkuses ka omal ajal tehti. Kiviringi ehitamine ümber "surnu" jäänuste ning selle täitmine väiksemate kividega võttis üllatuslikult vähe aega.

Tänapäeva "viikingid"

Klubisid, kes tegelevad viikingiaegse võitluskunsti ja käsitööga ning kogunevad laagritesse, kus elatakse tolleaegsetele oludele sarnanevalt, leidub rohkesti eelkõige Skandinaavias ja Inglismaal. Nüüdseks on taoline liikumine jõudnud ka Läänemere idakallastele, Eestisse ja Lätisse. Viimasest olid pärit Kuressaares muistset relvavõitlust esitanud noormehed, kes osalesid aktiivselt ka "matuserituaalis".

Kuressaare viikingiküla oli juba teine taoline üritus Eestis, põletusmatusega eksperimenteeriti esmakordselt. Kogu ettevõtmine põhines grupi arheoloogide ja arheoloogiahuviliste entusiasmil ning lisaks eksperimentaalarheoloogilisele küljele oli selle eesmärgiks ka meie endi varasema ajaloo lähemale toomine. Erilisi riitusi põletusmatuse ega kivikalme püstitamise juures siiski ei esitatud – me lihtsalt ei tea nendest midagi ning välja polnud põhjust mõtlema hakata. Edaspidi viikingiaegseid kivikalmeid kaevates võib aga nüüdsest nii mõnegi varasema tähelepaneku ümber hinnata.

http://www.epl.ee/artikkel/55339