Tiina Park adus surma ilu

Verni Leivak
12. oktoober 2000

“Hakkasin tunduvalt rohkem mõtlema hinge teekonnale siin maises maailmas. Mine sa tea...” suutis Bali saarel nähtud põletus Tiina Pargi senist läbinisti ratsionaalset maailmapilti kõigutada.

“Mina arvan, et surm on bioloogiline akt, ja sellega lõpeb surija jaoks kõik,” väitis teletäht Tiina Park enne ärasõitu Indoneesiasse. “Maha jäävad vaid head teod, ilusad mõtted ja lapsed.” Nüüd on ta selles väites pisut kahtlema hakanud.

“Ega mõnd teie tuttavat lähemal ajal maeta?”

Tiina on viimaste aastate jooksul kaotanud mitu lähedast inimest. Nende seas möödunud aastal ema ja kuue aasta eest abikaasa. “Olen saanud ratsionaalse kasvatuse. Ma ei usu posimist, hauataguseid jõude ega surnuist ülestõusmist. Ja üht asja tean ma veel - surma juures pole vaja sentimentaalitseda.”

Seega polegi vist raske ette kujutada punakate juustega daami pidulikul vastuvõtul ühes Bali saare viietärnihotellis. Daami, kes käib ja küsib iga teise peene külalise käest muu hulgas, et ega mõnd teie tuttavat lähipäevil maeta.

“Täpselt nii ma küsisin, sest viibisin saarel vaid viis päeva ja olin kuulnud, et nii ehedal kujul kui seal, ei peeta kuskil mujal maailmas põletusi. Tahtsin seda väga näha ja filmida,” põhjendab Tiina. Filmida aga oli seda vaja ei millegi muu kui Tiina uue saatesarja “O, mores” tarvis.

“Indias,” teab Tiina, “põletatakse lahkunu ära, tuhk visatakse Gangese jõkke ja ongi kõik. Bali saar on aga muust maailmast kas või geograafiliseltki nii lahus, et matusetseremoonia on säilinud ääretult erilisena. Sellisena, nagu seda peeti sajandeid tagasi.

Ühel varahommikul heliseski mu hotellitoas telefon ja keegi mees, kellega olin vastuvõtul rääkinud, teatas, et laupäeval on Peleboni kalmistul matused. Et maetakse kohaliku riigitegelase Sukarto sõpra Shri Vedastrat.

Minu taksojuht, kellega iga päev ringi sõitsin, hoiatas aga, et matusel filmimiseks peab olema välisministeeriumi luba.

Ah, mis nad minuga ikka teevad, lasevad maha või?” lõi Tiina käega ja otsustas oma tahtmise, maksku mis maksab, teoks teha.

Matused - tujuküllane pidu

Kalmistule oli kogunenud tuhandeid inimesi ja õnneks suristasid kaameraid paljud. Matusetalitusele eelnes pidulik rongkäik. “Nagu meie laulupeol,” võrdleb Tiina valitsenud atmosfääri. “Lauldi, tantsiti ja loobiti vett. Rongkäigus oli aukohal seitsmemeetrine torn, mille tippu, kastisarnasesse kirstu oli asetatud kadunuke.”

Kalmistul pandi kirst lahkunuga kuldset, valget ja punast värvi ning mustade jõhvidega kaunistatud vineerist härja sisse. “Järgnes tseremoonia, mis kestis poolteist tundi. Nad tantsisid, mängisid rahvapille ja laulsid selle ümber, panid härja juurde banaane ja mandariine, õlisid ja võideid.

Lõpuks haarasid kalmistutöötajad suure sinise bensiinivaadi ja lasid, lurts, lurts, bensiiniga kogu lilledega kaunistatud härja üle,” kirjeldab Tiina. “Seejärel võttis lahkunu poeg suure õletuusti, süütas selle ja pani härja koos isa surnukehaga põlema...” Rahvas juubeldas, kõigil oli hea tuju. Väidab ju sealne usk, et alles pärast põletamist saab lahkunu hing tagasi maa peale tulla.

Surnust jäänud tuhk visatakse ookeani, kuid seda Tiinal filmida ei õnnestunud - see olevat liialt püha toiming. Samuti ei saanud ta salvestada, kuidas kadunuke enne rongkäiku maa seest, kus ta oli lebanud 40 päeva, välja kaevati. Muide, vaesema inimese põrm võib enne matuseid maa sees lebada ka aastaid, kui omastel suurejooneliste matuste tarvis raha napib.

“Äkki seal tõesti midagi on...”

“Jah, see oli ilus. Ilus kohalikke traditsioone järgiv etendus,” võtab Tiina nähtu kokku. “Vaatepilt oli igatahes mõjuv ja pani mind varasemast rohkem mõtlema hinge rändamise üle siin üdini maises maailmas. Hindud on ju selles kindlalt veendunud.

Tabasin end sellelt mõttelt, kui tundsin kõrbenud kontide lõhna ja vaatasin taeva poole tõusvat suitsu... No mine sa tea, äkki seal tõesti midagi on... Adusin, et ehk polegi surm midagi nii kohutavat ja koledat, nagu me siin seda võtame. Et surmas on ka mingi muu sõnum, ilu, mis meile, õhtumaa rahvale, on jäänud märkamatuks,” arutleb Tiina. “Peaksime selle üle rohkem mõtlema.”

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=97508