ŠAMANISM – verine vägivald, must nõidus ja
jõu kultus

Maausk ehk šamansim on ürginimese loomalik usk, mis hindab peamiselt jõudu ehk väge - vaenlase südame ära söömine on auasi ja sellega loodetakse ligimese jõud omale saada. Aga jõud ilma tarkuseta on vägivald.

Budalus hindab kõige rohkem tarkust, kaastunnet ja loobumist. Šamanism hindab nõidust, jõudu ja võitlust.

Algeline, verine ja vägivaldne maausk on ürginimese loomalik võitlus, sigimine ja paljunemine, ning puuduvad pühakirjad ja au (eetika) õpetus, isegi kirjaoskus puudub enamusel šamanistlikel rahvastel. Kui Dharma esimene ja tähtsaim juhis on mitte tapmine ehk vägivallatus, igasugusest elavate olendite kahjustamisest hoidumine, siis maausu ehk šamanismi esmane põhimõte on tapmine – vereohver – ja mitte ainult söögi pärast, vaid kui usuline ja püha tegevus, millega loodetakse jumalate või loodusvaimude soosing võita. Ühelt poolt dharmalik usk elu pühadusse ja kaastunne, teiselt poolt šamanistlik usk tapmisesse ja ohverdamisesse.

Šamanism toob kujutlusse karvase ürginimese, kes istub pimedas koopas paljaksnäritud veriste kontide keskel, ta ei oska lugeda ega kirjutada, aga oskab vibu lasta ja torkida nõelasid vaenlase kuju sisse. Tema usuks ja au asjaks on vaenlase tapmine ning südame või muu elundi ära söömine, et hing või jõud kätte saada. Nõiad sõid ja söövad tänaselgi päeval väikseid lapsi – et ennast toita – saada jõudu (vitamiini, mineraali ja valku). Söödi ka täiskasvanuid, aga lapse liha oli pehmem ja parem ning last oli kergem tappa, võrreldes tugeva täiskasvanuga, kes hakkas vastu.

Pärast selliseid “võitusid” nimetavad teised inimahvid teda suureks jahimeheks ja šamaaniks. Šamaani peamiseks usuliseks tegevuseks on loomade ja sageli ka inimese vereohvrid – ohvri keha süüakse, jõud võetakse endale, aga oma patud pannakse ohvri peale. See on šamanismi põhiline uskumus – ohver. Ei ole maailmas isekamat uskumust – kõik hea võetakse endale, aga halb antakse ohvrile.

Kui nüüd tänapäeva inimene, kellel kõik teave nimetatud uskude kohta on vabalt kätte saadav, siis paneb imestama, kui mõni valib oma vaimseks teeks šamanismi. See näitab vaid inimeste põhjatut rumalust, ahnust ja kurjust. Nad ei suuda eristada nõida ja tarka, ega nõidust ja tarkust, ning loodavad nõiduse ehk petmise teel kasu saada ja õnne leida.

Mitte ilma asjata pole levinud ütlus “kuri nõid”, sest nõid kasutab nõidust kasu saamise eesmärgil ja vaenlaste hävitamiseks. Tark ei kasuta nõidust, teda ei huvita imevõimed, sest suurim ime on tarkus – tõe mõistmine ehk valgustumine. Nõid käib pimeduse teed, tark käib valguse teed. Šamanism – verine kont, budalus – õitsev lill.

Budalus – Dharma - on vägivallatu, veretu ja kaastundlik tarkus, kosmiline ehk taevalik õpetus, mis meenutab rahulikku järve, mille sinisel pinnal õitseb kaunis lill, või sinist taevast, kus särab päike, andes elu kogu loodusele.

Erik Arro, Dharma kirjastus
2013-01-05